Sussimemm Maarja Simovart ja vildist sussid

Sügisel, kui ilmad külmaks lähevad ning päevad lühemaks, on aega mõelda asjadele, mis sooja teevad nii ihule kui hingele . Igal sügisel hakkan puudust tundma viltsussidest. Mitte mingist masstoodangust, mis kõlbavad vaid kalosside sisse peitmiseks vaid ikka sellistest, millega saab ikka uhkelt mööda tuba käia.

Siis tuligi appi sõber internet ning selle avarustest õnnestuski mul leida Sussimemm Maarja Simovart. Vaatasin tema blogi üht ja teistpidi ning tundsin, et olengi leidnud just selle mida olen otsinud.

Ühel hetkel hakkasin märkama Sussimemme blogis kuidagi tuttavat käekirja ning lähemalt uurides sai aru, millega tegu oli. Nimelt Muhu tikandi raamat oli ka tema kätte jõudnud.

Mul oli kohe nii uhke tunne, et minu vanaema looming inspireerib kedagi nii vahvatele sussidele Muhu tikandit tegema. Nüüd oli mul kohe julgem tunne Sussimemmele kirjutada. Oli ju omamoodi käpp sees juba :D. Kuna olin oma avastusest ka emale ja tema omakorda vanaemale rääkinud oli tellimus kohe kolmekordne sest mitte keegi ei suutnud enam ilma vildist sussideta olla .

Möödunud on paar kuud ning selle aja jooksul on muutunud aastanumber ja raha ning lõpuks on valmis saanud ka meie kauaoodatud sussid. Kuigi mul reaalselt susse veel käes ei ole, kujutan juba ette, kuidas ma oma uhkete valgete sussidega ringi sahistan ja kõiki kadedaks teen :D.

Lisa leiad SIIT

Tahaksin tänada Maarjat, kes kõige muu “kiire ja olulise” kõrval leiab aega tegeleda millegi sellisega, mis inimeste silmad särama paneb.

Rõõmsasti,
Liina